blogimine

issver-sussver, ei jõua kohe ära imestada, kuhu ma tänu sellele Maria blogipidamisele ära olen sattunud. Peab ikka lastele suured tänud ütlema, et vanainemisi uuema aja saavutustega kursis hoiavad. Tegelikult on muidugi juba suisa piindlik kui palju aega ma netis kolades ära viidan, selle asemel, et olla lõputult asjalik ja eesmärgipärane ja bla ja bla, ühesõnaga selline, nagu peaks olema üks minu eas inime. Aga ma olen leidnud nii palju huvitavat lugemist, nii palju huvitavaid elusid...... Loomulikult võib ju öelda, et ela oma elu, aga ega siis see sellepärast veel elamata ei jää. Samas ei ole see ju niisugune lugemine nagu ajakirjas, et kes kellega käib ja mida mingi kuulsus hommikuks sööb. No see ei ole ju huvitav. Aga tänu Maria blogipidamisele teadsin, mis loom on blogi ja oskasin ka otsida üles USAs elava ajakirjaniku Epu blogid, sealt edasi aga leidsin suure hulga vahvaid noori inimesi, kes elavad Jaapanis, Itaalias, Austraalias jne, aga ka siinsamas Eestis. Nende kirjutisi on sama huvitav lugeda, kui mõnda reisiraamatut, isegi huvitavam, sest kirjutajad on erinevad, stiilid ja kõnepruugid ka. Täna just mõtlesin, et kui oleksin lavastaja teeksin etenduse, kus minusugune totu mööda netti kolistab ja erinevaid inimesi-elusaatusi loeb ( need oleksid siis lavastatud osad) ja seal oleks palju väga järske teemamuutusi ja pöördeid, sest just niisugune see kondamine on: loed kellegi blogi kommentaari, see tundub huvitav ja lähed vaatad, mis ta ise ka kirjutab. Leiad mingi õnneliku inimese, kelle blogi õhkab õnnest, lapse pildid vahel , loed kommentaare ja satud järgmise inimese peale, kes satub hoopis olema üks laps, kes kirub oma õpetajat ja sealt järgmise inimese peale, kes on väga õnnetu, sest on kaotanud kõige lähedasema inimese. Mõnede mõtted tunduvad justkui enda omad, teised aga väga huvitavad ning üllatavad. Mõnda blogi loed korra ja rohkem ei taha.
Ilmselt on blogipidamisel oma psühhoterapeutiline toime, sest ükskõik kui masendavates asjadest ka ei kirjutataks, kohtab virisemist-vingumist vähe ( no õigemini mina olen kohanud). Ilmselt kirjutades vabaneb inimene pingest ja niisama oh ja ah juttu ei tahagi kirjutada ( ise ma ilmselt olen selle vastu patustanud ja ikka vinguma ka kippunud :))
vahva on ka see, et tegelikult ei tea ju nendest inimestest midagi muud, kui nende mõtteid oma elu kohta, enamusel pole ju ka viiteid vanusele, nii et ainult jutust aimdub, mis kanti vanus kaldub.
Mingeid linke nende huvitavate blogide kohta ma siia panema ei hakka, sest muidu distractin teid õppimisest eemale ja hakkate ka minu kombel mööda bloge kooberdama, aga teie peate hoopis tähtsamate asjadega praegu tegelema :) Tegelt on muidugi nii, et eks te leiate need ise ka üles ja ega ma ju veel väga ei oskagi siin midagi linkida ja värkida :):)
Vat selle kõik tahtsin praegast hinge pealt ära öelda ja muud miskit!