lugesin raamatuid...

Juba mõnda aega olen lugenud raamatuid õhtuti, enne magamist, aga nii ei jõua ma nendega kuigi kiirelt edasi. Õhtuti olen unine ja vajun kiirelt ära, aga tundub, et asjad muutuvad. Viimase kuuga olen kohe kaks raamatut nii läbi lugenud, et jätan muud asjad tegemata ja paar kolm päeva tegelengi põhiliselt lugemisega igal vabal hetkel.
Kõige pealt lugesin Oksase "Puhastust". No vat küll oli ikka hea raamat! Täiesti uskumatu, et nii noor inimene, kes pole tegelikult näinud seda, millest ta kirjutab, oskab kõik nii edasi anda nagu oleks tegevus toimunud mitte ainult tema enda, aga lugeja endaga! Loomulikult olid need lood hirmsad ja panid mõtlema emale-vanaemale. Ja ka sellele, miks nemad meile sellest ajast nii vähe rääkinud on. Kahju, et ei ole osanud nii küsida nagu Sofi, peab ju ikkagi oskama küsida, et asjadest nii selge pilt saada. Kindel on ju see, et niisuguseid jubedusi keegi vabatahtlikult jutustama ei tule, keegi ei taha ju niisuguseid asju meenutada.
Raamatust johtuvalt küsisin emalt, kuidas neid ikkagi ei küüditatud ( alles hiljem tembeldati kulakuks), aga nad olevat lihtsalt kodust ära olnud. Uskumatu, et nad isegi nägid, kui lähikonnast auto inimestele järele tuli ja nad kuskile ära viis. Nad nägid isegi seda, kui nende küla pea kõige vaesem pere ära viidi ja ikkagi korrutas vanaisa, et tema pole midagi paha teinud ja oma kodust kuskile minema ei hakka. Nende juures pesitseva sõbraliku vene ohvitseri soovitust kodust kasvõi paarkümmend kilomeetrit eemale minna ta ka ei kuulanud, asjad olid kõik pikkvankri peal koos, et mere äärde sõita ja paati otsida, aga ikkagi otsustas vanaisa koju jääda. Selle otsuse eest maksis ta oma eluga.......

Aga teine raamat oli hoopis teisest ooperist. Selle on kirjutanud teate-küll-kes oma armastusest eesti tüdruku vastu ja nende abiellumisest ja elust Eestis. Igavesti vahva raamat! Nii armas on lugeda asjadest, mida meil siin ilmanurgas loomulikuks peetakse, mis aga välismaalases imestust ja õudugi ( sült! :)) äratavad. Mina arvasin naiivselt, et välismaised inimesed ( need, kes on rohkem reisinud eriti) on tolerantsemad ja mõistavad paremini, et elu on igal maal väga erinev ja on üllatusteks ja erisusteks valmis, aga tundub, et nad on üsna sama ( või isegi enam) ajupestud kui nõuka ajal kasvanud inimesed. Vahe on minu meelest selles, et nõukaaja inimesed arvestasid sellega, et meedias kuuldut-nähtud ei saa usaldada, aga teisel pool raudset eesriiet inimesed tõega uskusid iga sõna, mis propagandamassin neile siinsest elust sisse söötis. Sealt tulebki see, et esimest korda Eestisse sattudes ei mõista inimesed, kus nad tegelikult on ja kõik tundub neile hoopis teistsugusena kui kujutletud.
Pikalt ei taha aga raamatutest rääkida, kuna nii mõnelgi pereliikmel on see lugemata ja ei taha nende lugemiselamust rikkuda.

"joulustressi list"

Haa, pole ammu kirjutanud, aga vat just täna tuli tahtmine see viga parandada.
Ajendiks minu vahva töökaaslane R., kellega tööasju arutasime ja kes ühe minu lause peale teatas: "Wait, I have to put it to my "joulustressi "list! :) Sõnade kinnituseks koukiski ta tagataskust välja ruudulise rebitud äärtega paberi ja lisas nimekirja töö, mis enne joulu tuleb ära teha. See oli niiiiiiiiiii lõbus. Mitte et see oleks lõbus, et tal veel palju tööd vaja ära teha, aga esiteks see, kuidas inglisekeelsesse lausesse sobis see soomekeelne joulustress ja teiseks see, kuidas tõesti keegi täidabki niisugust listi! ma arvasin, et inimesed mõttes koostavad selliseid nimekirju, aga nad teevadki seda päriselt ja veel ühiselt. Näit. koguneb pere ümber laua, igal ühel oma list ja siis arutavad läbi ja hüüavad vahele: "joulustressi, joulustressi" :) minu meelest on see päris naljakas ja muudab igasuguse stressamise täiesti mõttetuks.

Just kui seda kirjutasin, tuli sisse lätlasest töökaaslane ja küsis: teil on igasugused kaunistused juba linna üleval, aga neil tuled ei põle, millal lõpuks kõik ilusaks läheb? :) Mina: pühapäeval, siis kui kuuselgi küünlad põlema pannakse. Ah, kui kahju, siis mu külalised ei näegi seda, nad lähevad juba laupäeval ära. ... Ei tea, kas Lätis on kuidagi teistmoodu see korraldatud, see jäi kahjuks küsimata, sest juba ta läinud oligi.

Täna tunnen, et töökaaslased suudavad mind nakatada selle kerge jõulupaanikaga:) Puhkuseni on jäänud ainult kolm nädalat! Aga sinna peavad mahtuma lõpetamine ja uue kursuse ettevalmistamine! Appi! Paanika! Jõulustress, jõulustress! :) Ei tea, kas peaks ka oma listi koostama või on lihtsam tööle hakata ? :) No esmaspäevast üritame tööga, siis vaatame ( enne ka ei hakka ometi :))

Kinkide pärast võiks ka juba muret tunda, aga täna veel ei hakka......

ühest kesapõllust inspireerituna

mulle ei meeldi, kui
1.aprillil koeraga väljas käies
sajab ladinal vihma
ja kui see vihm
veel lörtsiks üle läheb
ei tee see asja sugugi paremaks
ja kui toru ei võeta
kui helistada tahad
kuigi võibolla on juba magamagi mindud
aga meeldib peale tööd
sõbrannaga kohmikusse ja sealt edasi
teatrisse minna
ja veel rohkem meeldib
kui etendus, millest pole midagi lootnud,
ei olegi igav, vaid mõnes kohas lausa liigutab
ja üldiselt kaasa elama paneb
veel rohkem meeldiks
kui läheks koju ja saaks muljeid jagada
mitte ei peaks pragama
nende, nonde ja tonde
(ma tean, et seda sõna pole olemas)
asju pärast, mis tegemata
meeldib kui on kolmapäev
ja keegi saadab lihtsakoelise ent ilusa slaidishow
sellest kui ilus on elu

lihtsalt

tahtsin kangesti kirjutada, mitte et oleks eriti millest, aga ikkagi. alguses mõtlesin, et kirjutan käsitsi, aga selgus, et ei oskagi enam. isegi siis, kui pingutan, on käekiri hirmus ja loetamatu. proovisin aeglasemalt, ei läinud paremaks. siis otsustasin, et kirjutan ikkagi siia.
siis olid paroolid meelest läinud, tundus, et jääbki kirjutamata, aga nagu näha, mõtsin ikkagi välja ja siin ma nüüd olen.
tahaks kirjutada sellest, mis on vahepeal olnud, aga vahe on nii pikaks veninud, et ei oska kuskilt alustada. nii et lobisen niisama, omaette, et vähemalt trükkimist harjutada.
kuulasin raadioööülikooli üle hulga aja ja mõtlesin, et peaks iga päev vähemalt ühe ülikooli ära kuulama, sest nii huvitav ja lõbus oli. räägiti raamatutest ja lugemisest. avastasin, et mina, kes ma oma meelest paljusid asju väga hästi mäletan, ei mäleta üldsegi seda, kuidas ma lugema õppisin :( endale tundub, nagu oleksin kogu aeg lugeda osanud :) see tuli küll meelde, et suur õde tõi raamatukogust "Bummi"'sid ( saksa dv lasteajakiri, kui õigesti mäletan), neid ma muidugi ei lugenud, vaid vaatasin pilte. kaanel oli suur mängukaru ja sees oli ka igasugu huvitavaid ülesandeid lastele. siis meenub, kuidas anu ema ( kes oli raamatukogu juhataja) mingeid raamatuid soovitas ja kus raamatukogu asus ja milline välja nägi. minu mäletamist järgi paistis raamatukogus alati päike, riiulite vahelt langesid valgusjoad põrandale ( huvitav, kas me seal talvel ei käinudki? :) või paistis talvel ka alati päike :))
anu l, david v meenutasid musketäride raamatut, mida anu olevat aina ja aina üle lugenud ja jällegi, mulle meenub ainult üks raamat, mida olen mitu korda lugenud :"miks sa vaikid?" H. mänd, aga see oli juba siis, kui olin mingis 7-8 klassis. aga mis võis olla esimene raamat, mida lugesin ???? ei tea .... jube kahju:(
üldse on imelik, et raamatulugemisharjumus oli meie peres ju mammal, kel haridust vaid kolm talve külakooli......mis imega selle kolme talve jooksul nii lugemine-kirjutamine kui arvutamine külalastele selgeks tehti, on raske ette kujutada. vene keel pidi nagunii ise selgeks saama, sest mamma käis koolis tsaariajal, kui ka vahetunnis ei tohtinud omavahel eesti keelt rääkida
olgu selle haridusega kuidas on, aga lugeda mammale meeldis. kui ta juba üle 80 oli ja ma tahtsin talle raamatuid tuua, sest kodus olevad raamatud olid ju ammu loetud, vastas ta, et pole vaja uusi tuua, tal mälu nii vilets, et võib mitu korda ühte raamatut üle lugeda. aga see oli niisuguse mõnusa eneseirooniaga öeldud, mitte kurtes või kaeveldes ... aga veebruari alguses oleks mamma saanud 105 aastaseks.......
näh, tahtsin lugemisest kirjutada, aga hakkasin hoopis mammast heietama.
siis mõtlesin veel, et mis raamat on mulle väga suurt mõju avaldanud ja avastasin, et väga vähesed tulevad hoobilt meelde. "piilupart miki ja teised" oli muidugi lapsepõlves eriline. meil ei olnud ju üldse koomikseid ja siis järsku, terve raamat! see on muidugi kapsaks loetud. "bullerby lapsed" ka, miskipärast meeldis see mulle kõige rohkem, "pipit" vist lugesin ka paar korda, aga bullerby't ikka tunduvalt rohkem. ilmselt oli mul hirmus puudus mõnusast lastekambast ja nii kui seltskonnast puudus oli, läksin bullerbysse :)
hilisemast ajas meenub vaid Dostojevski "idioot", võibolla seepärast, et olin haige jalaga kodus ning sain seda lugeda kaks päeva järjest, mamma tegi haigele "lapsele" ( üliõpilasele) süüa, mina ainult lugesin, käisin söömas ja lugesin jälle. Kui teise päeva lõpuks raamat läbi sai, ei osanud endaga midagi peale hakata, oleks veel lugeda tahtnud. aga kõik muud raamatud, ka need, mis on mulle väga meeldinud, ei ole niisugust veidrat tunnet tekitanud, et ei saa neist välja.
ülikooliajal oli kindlasti mure ka selles, et tähtajad olid kukil ja lugeda tuli nii kiirelt kui võimalik. siis said ainult aimu, mida tahaks veel üle lugeda, aga elamus jäi kiirustamise tõttu võibolla väiksemaks
nüüd pole tähtaegu, aga lugemise aegu ka veel pole( ehk pinsil olles tekib, nagu kursakaaslastega loodame). no ega ei saa öelda, et üldse ei ole, vahel ikka saan lugeda, aga mind on kerge lugemisest kõrvale kiskuda ja viimase lugemiselamusena meenub see, kui lastel tlns külas olin ja täiesti segamatuna laupäeva õhtul ja pühapäeva hommikul voodis kohe hulga aega järjest lugeda sain. raamat oli ka muidugi vääriline, jussikesest. ( jälle mamma meenutamise koht :)) kuna see raamat on nii hästi kirjutatud, tulevad igasugused paralleelid iseenesest. lugedes kirjeldust tädu väiksest toast, tuli mul mamma toa lõhn ninna, see väike munatopsik, millesse mamma aniisistilku kallas, kui köha peale tundis tulevat. seda baarikapi moodi kappi, milles alati ka klaaskomme leidus, mäletab vist isegi maria.
see ööülikool tõi veelgi mõtteid ja mälestusi, aga arvan, et praeguseks aitab, jätan ka järgmiseks korraks midagi, siis ei pea enam nii pikka vahet pidama

üksseptember

ongi üks september ja suvi läbi :( tegelikult on ju tore kui on ilus päikseline üks september ja lipud lehvivad ja lapsed lähevad nartsiss või gladiool peos ja patsid peas kooli poole.
aga kurb on ka, sest suve ei tulnudki :( kogu suvi möödus suve oodates. Mõni ilus päev vahele, aga muidu vihm.
samas kui järele mõelda, siis sai ju puhkuse ajal nii toredaid asju ette võetud, nii et viriseda ei tohi!
Hiiumaal oli niiiiiiiiiiiii hea, iga korraga läheb aina paremaks. Tekib lausa huvi, kui heaks võib olemine minna ja tahtmine minna sinna vahel ka mõnel muul aastaajal.
minna-sinna-sinna-minna, väga nn'iseks läks viimane lause.
ega sellest postitusest mingit mõistlikku mõtet otsida maksa. Meeleolu on ka niisugune imelik, et oleks nagu rõõmus, aga natuke kurb ka.
Lapsi üle hulga aja näha oli samuti rõõmus-kurb. Rõõmus näha, kurb et nii vähe :)
nädalavahetus oli vägev, lõpp läks vähe kiireks, aga muidu tore.
nüüd tuleb katsuda kuidagi sellesse septembrirutiini elada, leppida kokku igasuguseid koolitunde ja harjutada ennast autojuhi kutsega :)
ilust üksseptembrit kõigile!

täna kakskümmend aastat tagasi

täna kakskümmend aastat tagasi olin ma esimest päeva ema :)
Aga et kõik algusest ära rääkida tulab alustada 28.maist, laupäevast. Hommikul oli väheke imelik tunne, et äkki peab sünnitama minema, aga ei teinud sellest väga välja, kuna aega pidi ju veel olema ( vähemalt nädala jagu). Plaan oli linna peale jalutama minna, kuna rohelised olid välja kuulutanud keskkonnateemalise jooksu (gaasimaskides, et viidata Riia mäe õhu saastatusele). Jõudsime linna just selleks ajaks, kui Riia mäelt start anti. Kollaste särkide ja gaasimaskidega rahvahulk oli päris vahva vaatepilt. Meil on sellest isegi kuskil mõned diapositiivid.
Mida kõike me täpselt sel päeval linnas tegime, ei mäletagi enam, aga raamatupoes käimist mäletan ja seda, et pidime Katile külla minema.
Ja siis veel, kuna meil endal siis pesemisvõimalused olid viletsad ( e. puudusid), siis olime bronninud endale Tiigi tänaval peresauna. Käisime sagedasti laupäeviti niimoodi saunas. Omaette olemine ja tunnike mõnusat sauna ja pesu ( just selles ruumis, kus ma aastaid hiljem töötasin :):))
Peale sauna oli selge, et külla küll ei lähe, hoopis haiglasse. Meil peaks olema ka kuskil pilt sellest, kuidas ma nurga pealt telefoniputkast Katile helistan, et külaskäik ära öelda.
Ja siis haiglasse. Kell võis mingi viis olla või nii ja muidugi öeldi, et läheb veel aega.
Alguses läks kõik nagu raamatus, aga siis jäi toppama. Kella kaheksast mäletan, et olin omadega juba üsna läbi, kui tulevane isa teatas, et ei tea, kas ikka tuleb tänase kuupäevaga laps! Oi jummel, ma lootsin, et saab kohe asjaga ühele poole, aga sama kuupäeva oli ju veel neli tundi! No ja muidugi ei tulnud sama kuupäevaga. südaööl vaadati, et ei taha ta ise midagi tulla, peab stimuleerima ja nii olingi viimased poolteist tundi tilguti all. Aga lõpuks ta tuli. Natuke näost sinine ja õhupuuduses, käed tugevasti rusikasse surutud ja kohe karjuma ei hakanud. Kõik kukkusid jooksma, aga õnneks tuli varsti ka kisa. Tilluke oli ta küll, aga tubli. Anti talle natuke hapnikku ja viidi lastetuppa puhkama.
Kõik räägivad, kuidas neile lapsi kohe ei näidatud, aga ei tea, kas asi on tutvustes või milles, aga mina olen küll kõiki oma lapsi kohe näinud.
Mäletan veel seda, et kui haiglasse tulin, oli erakordselt ilus ilm, tohutult soe ja mõnus. Aga kui välja saime ( vist mingil 5l või 6l päeval) oli väljas hirmus külmaks läinud. Nüüdseks muul alal nime teinud tollane fotograaf oli meil oma rohelise Moskvitšiga vastas, tegi sünnitusmaja juures pilte ja viis meid koju.
Tibatillukesel Mannul olid käed aga mitu aega veel rusikas, kui küüned pikemaks kasvasid, olid lausa vaod peopesas, kui õigel ajal jaole ei saanud.
Kuna ta oli liiast pinges, hakkasime temaga võimlema ja õige pea kadus see häda.
Oma esimese suure peo sai meie Maria juba enne kuuseks saamist kätte. Isa lõpetas ju ülikooli ning kõik jänese sõbrad ja sugulased tulid nii lõpetamisele kui teda vaatama. Tol päeval oli Mannu ka esimest päeva tädi hoida ( hiljem tuli seda päris palju ette), sest isa-ema käisid väheke pidutsemas.
Igatahes oli ta hirmus armas ja nii vahva oli kodus olla. Ilus suvi algas ka kohe, esimese pikema reisi tegi maimuke juba 2-kuusena, Kablisse suvitama :) Mis siis et seal oli vesi kaevus ja tol ajal oli seal ainult vagun, oli meil seal jube mõnus olemine.
Aga see kõik tuli hiljem, täna kakskümmend aastat tagasi oli aga suur kergendus ja õnn!

täna sündis minu teine laps

sinna on nüüd juba natuke aega tagasi ( no nii umbes-täpselt 18 aastat) kui sündis minu teine laps. HOmmikul käisime naabrite juurest helistamas, et minu õde saaks kohale kihutada ja "suure õe" ( no ikkagi juba peaaegu 2-aastane)enda juurde viia ja siis siirdusime koos haiglasse. Isa oligi just parasjagu tööl, nii et läksime koos tööle. Kõik läks võrdlemisi kergelt ja juba 14.30 oligi ta kohal. Parasjagu tuska tegi muidugi see, et kuigi mina olin juba varem eelsünnitustoas "järjekorras" , läks mõnel asi veel kiiremini, nii et eelsünnitustuppa ei jõudnudki, vaevalt tuli ja juba sünnitas. Kuna me olime temaga pärast ühes palatis kõrvuti voodides, saime tuttavaks ja nii tundsin mina oma lapse hilisemat lasteaiakaaslast juba tema sündimise hetkest :) ( vahemärkusena olgu öeldud, et mis siis et me nendega väga tihedalt ei lävi, oli nii lahe neid kõiki selle aasta vahetusel üle hulga aja näha, eriti muidugi neid lapsi, kes kõik emast pikemaks kasvanud)
Igatahes oli meil palatis päris mõnus, kuigi kõik räägivad õudukaid nõukaaegasetest sünnitusmajadest. Meid oli palatis vähemalt 6, kui mitte 8, aga kuna meie hulgas oli üks "eakas" sünnitaja ( tal oli kolmas laps) ja ta oli väga jutukas ja elav "mutt", siis oli meil minu mäletamist mööda päris lõbus. Loomulikult on tagantjärele kahju, et tited toodi ainult sööma jne, aga ma ju teadsin, et see nii on ega osanud muud tahtagi. Tagantjärele on veider mõelda ka sellele, kuidas sa esimesed 5 päeva ainult oma lapse näolappi nägid, kuna kõik muu oli kõvasti kookonisse keeratud. Neid kookoneid tegid õed nii osavalt, et kui lõua alt tekist tõstsid, siis kerkis titt sirgelt nagu puuhalg voodi pealt üles. vaevalt, et neil muidugi niimoodi mugav oli, kuigi samas hiljem kodus tundus, et need väikesed käed vahel lausa segasid lapsel magamajäämist, nii et panin isegi teki nii, et käed näkku sibama ei ulatanud ( muidugi siis, kui laps oli nii tillu, et oma käsi väga veel juhtida ei osanud).
Saatsime siis isa kella 15 paiku töölt ära sõnadega, et mine siis helista vanaemale ja tädile ka, et kuidas ja mis. Hiljem selgus, et isa jõudis helistama alles siis, kui oli sõpradega õllekas natuke tite varbaid leotanud ( no nii õhtul kella 19 paiku) ja muidugi oli vanaemal siis juba kõik teada. Tolle aja kohta on see väga veider, kuna mobiile ju polnud, aga juhtus nii, et minu kodukandist pärit klassiõe mees juhtus samast õllekast läbi astuma ning jõudis enne juba 200 km kaugusele koju tagasi, kui meie isa helistama. :)
See oli veel viimane aasta( minu mäletamist mööda), kui 9. mai vaba päev oli, nii et järgmisel päeval oli meid "unustatud", kuna personalil oli vaba päev. Koju saime vist 5. päeval.
"Suur õde" oli vahepeal jõudnud saada oma esimesed lasteaiakogemused, kuna käis tädiga tööl kaasas. Kuna ta oli juba siis väga seltskondlik, meeldis talle lasteaias muidugi väga.
Ja õde meeldis talle ka. Kui koju jõudsime, tahtis teist kangesti sülle võtta ja asjatada.
Ja väike õde oli niiiiiiiiiii armas. Minu mäletamist mööda üsna vaikne ja tõsine tita. Aga kui oli publikut, siis meeldis talle nägusid teha ja silma paista.
Aga kõik see tuli natuke hiljem.
Kui koju saime, oli vanaema kõik ära koristanud, nii et kohe oli rahvast majas.
Aga piltidega läks alguses pahasti. Kõigepealt selgus, et need pildid, mis sünnitusmaja juures said tehtud, läksid untsu!!! Nii et pilte meil sealt polegi. Mingid päevad hiljem fotograaf helistas ja tuli koju ning tegid uues pildid, aga see oli ilmne märk, et sellest lapsest alguses tuleb vähe pilte. Ja nii ongi. Diapositiiviaeg oli lõppenud. Esiklast pildistasime ise, aga pildid tulid kehvakesed, nii et isu ise nikerdada oli ka üle läinud ( praegu muidugi vaatad, et mis siis et kehvakesed, peaasi, et on). Aga õnneks sai sünnipäevalast vähemalt videokaamerasse püütud, nii et alates esimesest eluaastast on teda võimalik telekast vaadata ja see on tõesti tore.
Aga nüüd õige varsti 18 aastat tagasi olin ma noor ja üliõnnelik kahe tütre ema! Ja veel milliste tütarde!!