täna sündis minu teine laps

sinna on nüüd juba natuke aega tagasi ( no nii umbes-täpselt 18 aastat) kui sündis minu teine laps. HOmmikul käisime naabrite juurest helistamas, et minu õde saaks kohale kihutada ja "suure õe" ( no ikkagi juba peaaegu 2-aastane)enda juurde viia ja siis siirdusime koos haiglasse. Isa oligi just parasjagu tööl, nii et läksime koos tööle. Kõik läks võrdlemisi kergelt ja juba 14.30 oligi ta kohal. Parasjagu tuska tegi muidugi see, et kuigi mina olin juba varem eelsünnitustoas "järjekorras" , läks mõnel asi veel kiiremini, nii et eelsünnitustuppa ei jõudnudki, vaevalt tuli ja juba sünnitas. Kuna me olime temaga pärast ühes palatis kõrvuti voodides, saime tuttavaks ja nii tundsin mina oma lapse hilisemat lasteaiakaaslast juba tema sündimise hetkest :) ( vahemärkusena olgu öeldud, et mis siis et me nendega väga tihedalt ei lävi, oli nii lahe neid kõiki selle aasta vahetusel üle hulga aja näha, eriti muidugi neid lapsi, kes kõik emast pikemaks kasvanud)
Igatahes oli meil palatis päris mõnus, kuigi kõik räägivad õudukaid nõukaaegasetest sünnitusmajadest. Meid oli palatis vähemalt 6, kui mitte 8, aga kuna meie hulgas oli üks "eakas" sünnitaja ( tal oli kolmas laps) ja ta oli väga jutukas ja elav "mutt", siis oli meil minu mäletamist mööda päris lõbus. Loomulikult on tagantjärele kahju, et tited toodi ainult sööma jne, aga ma ju teadsin, et see nii on ega osanud muud tahtagi. Tagantjärele on veider mõelda ka sellele, kuidas sa esimesed 5 päeva ainult oma lapse näolappi nägid, kuna kõik muu oli kõvasti kookonisse keeratud. Neid kookoneid tegid õed nii osavalt, et kui lõua alt tekist tõstsid, siis kerkis titt sirgelt nagu puuhalg voodi pealt üles. vaevalt, et neil muidugi niimoodi mugav oli, kuigi samas hiljem kodus tundus, et need väikesed käed vahel lausa segasid lapsel magamajäämist, nii et panin isegi teki nii, et käed näkku sibama ei ulatanud ( muidugi siis, kui laps oli nii tillu, et oma käsi väga veel juhtida ei osanud).
Saatsime siis isa kella 15 paiku töölt ära sõnadega, et mine siis helista vanaemale ja tädile ka, et kuidas ja mis. Hiljem selgus, et isa jõudis helistama alles siis, kui oli sõpradega õllekas natuke tite varbaid leotanud ( no nii õhtul kella 19 paiku) ja muidugi oli vanaemal siis juba kõik teada. Tolle aja kohta on see väga veider, kuna mobiile ju polnud, aga juhtus nii, et minu kodukandist pärit klassiõe mees juhtus samast õllekast läbi astuma ning jõudis enne juba 200 km kaugusele koju tagasi, kui meie isa helistama. :)
See oli veel viimane aasta( minu mäletamist mööda), kui 9. mai vaba päev oli, nii et järgmisel päeval oli meid "unustatud", kuna personalil oli vaba päev. Koju saime vist 5. päeval.
"Suur õde" oli vahepeal jõudnud saada oma esimesed lasteaiakogemused, kuna käis tädiga tööl kaasas. Kuna ta oli juba siis väga seltskondlik, meeldis talle lasteaias muidugi väga.
Ja õde meeldis talle ka. Kui koju jõudsime, tahtis teist kangesti sülle võtta ja asjatada.
Ja väike õde oli niiiiiiiiiii armas. Minu mäletamist mööda üsna vaikne ja tõsine tita. Aga kui oli publikut, siis meeldis talle nägusid teha ja silma paista.
Aga kõik see tuli natuke hiljem.
Kui koju saime, oli vanaema kõik ära koristanud, nii et kohe oli rahvast majas.
Aga piltidega läks alguses pahasti. Kõigepealt selgus, et need pildid, mis sünnitusmaja juures said tehtud, läksid untsu!!! Nii et pilte meil sealt polegi. Mingid päevad hiljem fotograaf helistas ja tuli koju ning tegid uues pildid, aga see oli ilmne märk, et sellest lapsest alguses tuleb vähe pilte. Ja nii ongi. Diapositiiviaeg oli lõppenud. Esiklast pildistasime ise, aga pildid tulid kehvakesed, nii et isu ise nikerdada oli ka üle läinud ( praegu muidugi vaatad, et mis siis et kehvakesed, peaasi, et on). Aga õnneks sai sünnipäevalast vähemalt videokaamerasse püütud, nii et alates esimesest eluaastast on teda võimalik telekast vaadata ja see on tõesti tore.
Aga nüüd õige varsti 18 aastat tagasi olin ma noor ja üliõnnelik kahe tütre ema! Ja veel milliste tütarde!!