hakkan tubliks

Nädalavahetusel käis klasssiõde külas ja näitas oma väga suureks jäänud pükse. Ta on 1,5 aastaga 15 kg maha võtnud! Osssa! Vot on numbrid! Ja kuna minul oli olnud hirmus peavalu reede õhtust laupäeva lõunani ja jagu olin ma saanud sellest ainult tabletiga, hakkasin mõtlema, et äkki on asi selles, et ei ole ammu trennis käinud. Viimane 10x pääse lõppes aprillis, siis tuli varsti suvi peale ja sügisel tundus kogu aeg, et ei ole aega ja ei jõuda jne jne. Aga nüüd hakkasin mõtlema, et äkki sellepärast ei jõuagi midagi ja pea valutab tihti, et pole korralikult trenninud. Ma olen ju muidu ikka niisugune liigutajatüüp. No ja siis eile kohe läksingi. Ja üldse otsustasin, et hakkan uuesti tubliks:) Pean oma keeletundide võlgnevused järgi tegema ja trennid kah. Muidu kükitan õhtuti kodus, pimedusest masenduses, lugeda ei jaksa, uni tuleb peale ja midagi kasulikku ka ei viitsi peale hakata. Tolmurullid võivad oodata, küll kunagi tuleb ka nende kord :)
Natuke muidugi kripeldab, sest poisikonn on siis pidevalt õhtuti üksi, aga ta läks eile näiteringi, nii et kui hakkabki sealt käima, siis on temal ka samal ajal tegevust. Kuna tal õnnestus kohe jõulunäidendisse osa saada, teatas ta , et tegelt tahabki ta nüüd hoopis näitlejaks saada!
( aru mai saa, mis perekond see selline on, keegi ei tahaks arstiks või advokaadiks :))
aga eks mul ole tema pärast ikka muretsemist. tlnst koju sõites, rääkis ta jälle sellest, kuidas tema ikka Trts olla ei taha ja kuidas ta 9sse klassi peab tlnsse minema. Ütlen selle peale kogu aeg, vaatame, vaatame ja loodan, et see tahtmine läheb üle. Aga kui ei lähe! Ma ju ka mäletan, mida ma 4s klassis tahtsin. Ja kui ta seda pidevalt raiub ja sellest unistab, mis ma siis teen, kui teatabki, et tahab minna! Ühelt poolt saan muidugi aru, et pole mõtet 5 aastat ette muretseda, aga samas on ju nii keeruline siis hiljem teatada, et kuule, nii see küll ei lähe. Uehhh.
Pean lihtsalt pöialt, et ehk hakkab arstiks tahtma või midagi. ( mina ju ei hakka tahtma, et see viimanegi laps võimaluse tekkides kohe kodust jalga laseb). Ah õige, pidin ju tubliks hakkama, aga see tähendab ka seda, et rohkem positiivsust, vähem muretsemist.
Nii et hurraaa! kõik läheb veel suurepäraselt! ja just nii nagu kõik sellest unistavad ja loodavad ( mh...... miks see küll eriti usutavalt ei kõla? :)) aga võibolla ei kõla see usutavalt sellepärast, et paljud asjad, mis on tulnud, pole mulle eelnevalt lihtsalt pähegi tulnud..... kui see põikpäine tütarlaps 6-aastaselt teatas, et tema hakkab igatahes flööti mängima, kas ma siis võisin unes ette näha, et ta seda ka 12 aasta pärast teeb ja kuidas veel!!! või kui see teine 9-aastaselt laulutunde võtma hakkas, kas ma siis kujutasin ette, et ta 8 aasta pärast Riigikogus martidele eest ütleb!!;) või vene romansse laulma hakkab või kooriga Malaisiasse sõidab, nii et tegelikult on ju hea, et ei tea, mis tuleb ja kui tuleb see, mida pole osanud lootagi!