ülistuslaul

vaat on see eesti inimene ikka imelik, ei oska kuidagi häid sõnu ritta seada. Juba mitu päeva käin ja mõtlen, kuidas kirja panna ja kellele kõik rääkida, kui vahvad lapsed mul ikka on. Aga enne kui suu lahti saan, mõtlen, et no kuidas ma nüüd siis hakkan niimoodi mõõdutundetult iseenda lapsi kiitma ( ja mõõdukalt mai oska suurt midagi teha, vast tööd ainult :))
Ise noomin teisi, kui nad kiitusi suust välja ei saa, just nagu kandilised oleks need head sõnad, ei mahu suust välja, aga ise pole põrmugi parem. Kui midagi on halvasti, siis küll käin ja tuututan, aga kui hästi, siis käin kohe mitu päeva ja mõtlen, kuidas seda nüüd kõige paremini öelda:)
tegelikult on siis nii, et mul on täiesti überlapsed!
Ma saan täiesti aru, et vanemal lapsel on võimatu mõista, miks vanemad rõõmust pidevalt lae all ei hõlju, kui nende laps esindusorkestris mängida saab. Tegelikult ju hõljuvad küll, aga see ei paista välja. minu lähimad sõbrannad on sellest kõik kuulnud ( ja ilmselt kuulevad veel :)) ja ega siis tädi ilma aegu teise linna kontserdile ei sõitnud, ikka sellepärast, et see on tähtis asi. Mõni lihtsalt on niiiiiiiii tubli, et ei jõua ära kiita. Über!
pealegi ei kujuta lapsed ilmselt ettegi, kui palju neist tegelikult räägitakse, küll sõprade, küll sugulaste ringis ja kuidas vanemate sõbrad üksteise laste üle rõõmu tunnevad.
See on absoluutselt ( tahaks kirjutada marineeritud kurk, aga see ei sobi siia :)) eriline ja veider tunne, kui mingist armsast tuttavast imikust on saanud vahva noor inimene, ikka tahad ju teada, kuidas tal läheb.
no ja keskmisel lapsel on ilmselt kogu aeg niisugune tunne, et tema on kuskil vahel ja ära unustatud, paljud asjad tulevad tal iseenesest ja vanemat last matkides ning vanematel pole vaja tema ümber nii palju asjatut kära tekitada. samas on jälle tema saanud olla kaua kõige väiksem ning vähemalt väljast tundub, et paljud asjad, mille jaoks vanemal lapsel on läinud aega ja vaeva, tulevad nooremale iseenesest. Aga ükskõik kuidas need asjad ka tulnud on, ei suuda ära kirjeldada seda rõõmu ja õnne, mis sind valdab, kui näed, kui hästi asjad laval välja tulevad. Ja eks seegi on ainult hea, et kui asja tegemiseks ka higi ja vaeva on kulunud, ei paista see laval välja, laval on puhas rõõm ja ilu. Ja kogu see kamp on lihtsalt imetlusväärne, nii erinevad, nii armsad, nii ilusa, nii..... no ma vist juba ütlesin, et über!
No ja siis see viimane-hapupiimane, kellega on nii palju jama, kuna ta on lihtsalt sellest soost, millega jamad kaasas käivad. Aga kes väljaspool jama suudab pidevalt positiivselt üllatada. No kesse küll näeks tema sisse ja ütleks, mis ta tegelt mõtleb. Aga väljas särab küll, kui jälle konkursil võidu saab ja kui palliplatsil saabki viienda koha, siis kohati mõistab vähemalt oma väravategi üle rõõmustada. Temast ei taha veel palju rääkida, peab ainult pöalt pidama, et tal jaksuks kannatust kõike endas peituvat arendada ja mitte arvuti-teleka taha känguda.
Aga ühe väikese näite tahaks tema üllatamise teemal tuua. Tulime pühaba tlnst ja arutasime igast asju ning siis teatas ta: Ch. on ikka õige mees, julgeb ka roosat džemprit kanda!!! ( mina olin nigut puuga pähe saanud, ma ei aimanudki, et ta märkab, mis inimestel seljas on) Ja siis: ma tahan nüüd endale ülikonna alla roosat särki, ei taha enam valget!!! Über! :)