täna kakskümmend aastat tagasi

täna kakskümmend aastat tagasi olin ma esimest päeva ema :)
Aga et kõik algusest ära rääkida tulab alustada 28.maist, laupäevast. Hommikul oli väheke imelik tunne, et äkki peab sünnitama minema, aga ei teinud sellest väga välja, kuna aega pidi ju veel olema ( vähemalt nädala jagu). Plaan oli linna peale jalutama minna, kuna rohelised olid välja kuulutanud keskkonnateemalise jooksu (gaasimaskides, et viidata Riia mäe õhu saastatusele). Jõudsime linna just selleks ajaks, kui Riia mäelt start anti. Kollaste särkide ja gaasimaskidega rahvahulk oli päris vahva vaatepilt. Meil on sellest isegi kuskil mõned diapositiivid.
Mida kõike me täpselt sel päeval linnas tegime, ei mäletagi enam, aga raamatupoes käimist mäletan ja seda, et pidime Katile külla minema.
Ja siis veel, kuna meil endal siis pesemisvõimalused olid viletsad ( e. puudusid), siis olime bronninud endale Tiigi tänaval peresauna. Käisime sagedasti laupäeviti niimoodi saunas. Omaette olemine ja tunnike mõnusat sauna ja pesu ( just selles ruumis, kus ma aastaid hiljem töötasin :):))
Peale sauna oli selge, et külla küll ei lähe, hoopis haiglasse. Meil peaks olema ka kuskil pilt sellest, kuidas ma nurga pealt telefoniputkast Katile helistan, et külaskäik ära öelda.
Ja siis haiglasse. Kell võis mingi viis olla või nii ja muidugi öeldi, et läheb veel aega.
Alguses läks kõik nagu raamatus, aga siis jäi toppama. Kella kaheksast mäletan, et olin omadega juba üsna läbi, kui tulevane isa teatas, et ei tea, kas ikka tuleb tänase kuupäevaga laps! Oi jummel, ma lootsin, et saab kohe asjaga ühele poole, aga sama kuupäeva oli ju veel neli tundi! No ja muidugi ei tulnud sama kuupäevaga. südaööl vaadati, et ei taha ta ise midagi tulla, peab stimuleerima ja nii olingi viimased poolteist tundi tilguti all. Aga lõpuks ta tuli. Natuke näost sinine ja õhupuuduses, käed tugevasti rusikasse surutud ja kohe karjuma ei hakanud. Kõik kukkusid jooksma, aga õnneks tuli varsti ka kisa. Tilluke oli ta küll, aga tubli. Anti talle natuke hapnikku ja viidi lastetuppa puhkama.
Kõik räägivad, kuidas neile lapsi kohe ei näidatud, aga ei tea, kas asi on tutvustes või milles, aga mina olen küll kõiki oma lapsi kohe näinud.
Mäletan veel seda, et kui haiglasse tulin, oli erakordselt ilus ilm, tohutult soe ja mõnus. Aga kui välja saime ( vist mingil 5l või 6l päeval) oli väljas hirmus külmaks läinud. Nüüdseks muul alal nime teinud tollane fotograaf oli meil oma rohelise Moskvitšiga vastas, tegi sünnitusmaja juures pilte ja viis meid koju.
Tibatillukesel Mannul olid käed aga mitu aega veel rusikas, kui küüned pikemaks kasvasid, olid lausa vaod peopesas, kui õigel ajal jaole ei saanud.
Kuna ta oli liiast pinges, hakkasime temaga võimlema ja õige pea kadus see häda.
Oma esimese suure peo sai meie Maria juba enne kuuseks saamist kätte. Isa lõpetas ju ülikooli ning kõik jänese sõbrad ja sugulased tulid nii lõpetamisele kui teda vaatama. Tol päeval oli Mannu ka esimest päeva tädi hoida ( hiljem tuli seda päris palju ette), sest isa-ema käisid väheke pidutsemas.
Igatahes oli ta hirmus armas ja nii vahva oli kodus olla. Ilus suvi algas ka kohe, esimese pikema reisi tegi maimuke juba 2-kuusena, Kablisse suvitama :) Mis siis et seal oli vesi kaevus ja tol ajal oli seal ainult vagun, oli meil seal jube mõnus olemine.
Aga see kõik tuli hiljem, täna kakskümmend aastat tagasi oli aga suur kergendus ja õnn!

täna sündis minu teine laps

sinna on nüüd juba natuke aega tagasi ( no nii umbes-täpselt 18 aastat) kui sündis minu teine laps. HOmmikul käisime naabrite juurest helistamas, et minu õde saaks kohale kihutada ja "suure õe" ( no ikkagi juba peaaegu 2-aastane)enda juurde viia ja siis siirdusime koos haiglasse. Isa oligi just parasjagu tööl, nii et läksime koos tööle. Kõik läks võrdlemisi kergelt ja juba 14.30 oligi ta kohal. Parasjagu tuska tegi muidugi see, et kuigi mina olin juba varem eelsünnitustoas "järjekorras" , läks mõnel asi veel kiiremini, nii et eelsünnitustuppa ei jõudnudki, vaevalt tuli ja juba sünnitas. Kuna me olime temaga pärast ühes palatis kõrvuti voodides, saime tuttavaks ja nii tundsin mina oma lapse hilisemat lasteaiakaaslast juba tema sündimise hetkest :) ( vahemärkusena olgu öeldud, et mis siis et me nendega väga tihedalt ei lävi, oli nii lahe neid kõiki selle aasta vahetusel üle hulga aja näha, eriti muidugi neid lapsi, kes kõik emast pikemaks kasvanud)
Igatahes oli meil palatis päris mõnus, kuigi kõik räägivad õudukaid nõukaaegasetest sünnitusmajadest. Meid oli palatis vähemalt 6, kui mitte 8, aga kuna meie hulgas oli üks "eakas" sünnitaja ( tal oli kolmas laps) ja ta oli väga jutukas ja elav "mutt", siis oli meil minu mäletamist mööda päris lõbus. Loomulikult on tagantjärele kahju, et tited toodi ainult sööma jne, aga ma ju teadsin, et see nii on ega osanud muud tahtagi. Tagantjärele on veider mõelda ka sellele, kuidas sa esimesed 5 päeva ainult oma lapse näolappi nägid, kuna kõik muu oli kõvasti kookonisse keeratud. Neid kookoneid tegid õed nii osavalt, et kui lõua alt tekist tõstsid, siis kerkis titt sirgelt nagu puuhalg voodi pealt üles. vaevalt, et neil muidugi niimoodi mugav oli, kuigi samas hiljem kodus tundus, et need väikesed käed vahel lausa segasid lapsel magamajäämist, nii et panin isegi teki nii, et käed näkku sibama ei ulatanud ( muidugi siis, kui laps oli nii tillu, et oma käsi väga veel juhtida ei osanud).
Saatsime siis isa kella 15 paiku töölt ära sõnadega, et mine siis helista vanaemale ja tädile ka, et kuidas ja mis. Hiljem selgus, et isa jõudis helistama alles siis, kui oli sõpradega õllekas natuke tite varbaid leotanud ( no nii õhtul kella 19 paiku) ja muidugi oli vanaemal siis juba kõik teada. Tolle aja kohta on see väga veider, kuna mobiile ju polnud, aga juhtus nii, et minu kodukandist pärit klassiõe mees juhtus samast õllekast läbi astuma ning jõudis enne juba 200 km kaugusele koju tagasi, kui meie isa helistama. :)
See oli veel viimane aasta( minu mäletamist mööda), kui 9. mai vaba päev oli, nii et järgmisel päeval oli meid "unustatud", kuna personalil oli vaba päev. Koju saime vist 5. päeval.
"Suur õde" oli vahepeal jõudnud saada oma esimesed lasteaiakogemused, kuna käis tädiga tööl kaasas. Kuna ta oli juba siis väga seltskondlik, meeldis talle lasteaias muidugi väga.
Ja õde meeldis talle ka. Kui koju jõudsime, tahtis teist kangesti sülle võtta ja asjatada.
Ja väike õde oli niiiiiiiiiii armas. Minu mäletamist mööda üsna vaikne ja tõsine tita. Aga kui oli publikut, siis meeldis talle nägusid teha ja silma paista.
Aga kõik see tuli natuke hiljem.
Kui koju saime, oli vanaema kõik ära koristanud, nii et kohe oli rahvast majas.
Aga piltidega läks alguses pahasti. Kõigepealt selgus, et need pildid, mis sünnitusmaja juures said tehtud, läksid untsu!!! Nii et pilte meil sealt polegi. Mingid päevad hiljem fotograaf helistas ja tuli koju ning tegid uues pildid, aga see oli ilmne märk, et sellest lapsest alguses tuleb vähe pilte. Ja nii ongi. Diapositiiviaeg oli lõppenud. Esiklast pildistasime ise, aga pildid tulid kehvakesed, nii et isu ise nikerdada oli ka üle läinud ( praegu muidugi vaatad, et mis siis et kehvakesed, peaasi, et on). Aga õnneks sai sünnipäevalast vähemalt videokaamerasse püütud, nii et alates esimesest eluaastast on teda võimalik telekast vaadata ja see on tõesti tore.
Aga nüüd õige varsti 18 aastat tagasi olin ma noor ja üliõnnelik kahe tütre ema! Ja veel milliste tütarde!!