lugesin raamatuid...

Juba mõnda aega olen lugenud raamatuid õhtuti, enne magamist, aga nii ei jõua ma nendega kuigi kiirelt edasi. Õhtuti olen unine ja vajun kiirelt ära, aga tundub, et asjad muutuvad. Viimase kuuga olen kohe kaks raamatut nii läbi lugenud, et jätan muud asjad tegemata ja paar kolm päeva tegelengi põhiliselt lugemisega igal vabal hetkel.
Kõige pealt lugesin Oksase "Puhastust". No vat küll oli ikka hea raamat! Täiesti uskumatu, et nii noor inimene, kes pole tegelikult näinud seda, millest ta kirjutab, oskab kõik nii edasi anda nagu oleks tegevus toimunud mitte ainult tema enda, aga lugeja endaga! Loomulikult olid need lood hirmsad ja panid mõtlema emale-vanaemale. Ja ka sellele, miks nemad meile sellest ajast nii vähe rääkinud on. Kahju, et ei ole osanud nii küsida nagu Sofi, peab ju ikkagi oskama küsida, et asjadest nii selge pilt saada. Kindel on ju see, et niisuguseid jubedusi keegi vabatahtlikult jutustama ei tule, keegi ei taha ju niisuguseid asju meenutada.
Raamatust johtuvalt küsisin emalt, kuidas neid ikkagi ei küüditatud ( alles hiljem tembeldati kulakuks), aga nad olevat lihtsalt kodust ära olnud. Uskumatu, et nad isegi nägid, kui lähikonnast auto inimestele järele tuli ja nad kuskile ära viis. Nad nägid isegi seda, kui nende küla pea kõige vaesem pere ära viidi ja ikkagi korrutas vanaisa, et tema pole midagi paha teinud ja oma kodust kuskile minema ei hakka. Nende juures pesitseva sõbraliku vene ohvitseri soovitust kodust kasvõi paarkümmend kilomeetrit eemale minna ta ka ei kuulanud, asjad olid kõik pikkvankri peal koos, et mere äärde sõita ja paati otsida, aga ikkagi otsustas vanaisa koju jääda. Selle otsuse eest maksis ta oma eluga.......

Aga teine raamat oli hoopis teisest ooperist. Selle on kirjutanud teate-küll-kes oma armastusest eesti tüdruku vastu ja nende abiellumisest ja elust Eestis. Igavesti vahva raamat! Nii armas on lugeda asjadest, mida meil siin ilmanurgas loomulikuks peetakse, mis aga välismaalases imestust ja õudugi ( sült! :)) äratavad. Mina arvasin naiivselt, et välismaised inimesed ( need, kes on rohkem reisinud eriti) on tolerantsemad ja mõistavad paremini, et elu on igal maal väga erinev ja on üllatusteks ja erisusteks valmis, aga tundub, et nad on üsna sama ( või isegi enam) ajupestud kui nõuka ajal kasvanud inimesed. Vahe on minu meelest selles, et nõukaaja inimesed arvestasid sellega, et meedias kuuldut-nähtud ei saa usaldada, aga teisel pool raudset eesriiet inimesed tõega uskusid iga sõna, mis propagandamassin neile siinsest elust sisse söötis. Sealt tulebki see, et esimest korda Eestisse sattudes ei mõista inimesed, kus nad tegelikult on ja kõik tundub neile hoopis teistsugusena kui kujutletud.
Pikalt ei taha aga raamatutest rääkida, kuna nii mõnelgi pereliikmel on see lugemata ja ei taha nende lugemiselamust rikkuda.