lihtsalt
tahtsin kangesti kirjutada, mitte et oleks eriti millest, aga ikkagi. alguses mõtlesin, et kirjutan käsitsi, aga selgus, et ei oskagi enam. isegi siis, kui pingutan, on käekiri hirmus ja loetamatu. proovisin aeglasemalt, ei läinud paremaks. siis otsustasin, et kirjutan ikkagi siia.
siis olid paroolid meelest läinud, tundus, et jääbki kirjutamata, aga nagu näha, mõtsin ikkagi välja ja siin ma nüüd olen.
tahaks kirjutada sellest, mis on vahepeal olnud, aga vahe on nii pikaks veninud, et ei oska kuskilt alustada. nii et lobisen niisama, omaette, et vähemalt trükkimist harjutada.
kuulasin raadioööülikooli üle hulga aja ja mõtlesin, et peaks iga päev vähemalt ühe ülikooli ära kuulama, sest nii huvitav ja lõbus oli. räägiti raamatutest ja lugemisest. avastasin, et mina, kes ma oma meelest paljusid asju väga hästi mäletan, ei mäleta üldsegi seda, kuidas ma lugema õppisin :( endale tundub, nagu oleksin kogu aeg lugeda osanud :) see tuli küll meelde, et suur õde tõi raamatukogust "Bummi"'sid ( saksa dv lasteajakiri, kui õigesti mäletan), neid ma muidugi ei lugenud, vaid vaatasin pilte. kaanel oli suur mängukaru ja sees oli ka igasugu huvitavaid ülesandeid lastele. siis meenub, kuidas anu ema ( kes oli raamatukogu juhataja) mingeid raamatuid soovitas ja kus raamatukogu asus ja milline välja nägi. minu mäletamist järgi paistis raamatukogus alati päike, riiulite vahelt langesid valgusjoad põrandale ( huvitav, kas me seal talvel ei käinudki? :) või paistis talvel ka alati päike :))
anu l, david v meenutasid musketäride raamatut, mida anu olevat aina ja aina üle lugenud ja jällegi, mulle meenub ainult üks raamat, mida olen mitu korda lugenud :"miks sa vaikid?" H. mänd, aga see oli juba siis, kui olin mingis 7-8 klassis. aga mis võis olla esimene raamat, mida lugesin ???? ei tea .... jube kahju:(
üldse on imelik, et raamatulugemisharjumus oli meie peres ju mammal, kel haridust vaid kolm talve külakooli......mis imega selle kolme talve jooksul nii lugemine-kirjutamine kui arvutamine külalastele selgeks tehti, on raske ette kujutada. vene keel pidi nagunii ise selgeks saama, sest mamma käis koolis tsaariajal, kui ka vahetunnis ei tohtinud omavahel eesti keelt rääkida
olgu selle haridusega kuidas on, aga lugeda mammale meeldis. kui ta juba üle 80 oli ja ma tahtsin talle raamatuid tuua, sest kodus olevad raamatud olid ju ammu loetud, vastas ta, et pole vaja uusi tuua, tal mälu nii vilets, et võib mitu korda ühte raamatut üle lugeda. aga see oli niisuguse mõnusa eneseirooniaga öeldud, mitte kurtes või kaeveldes ... aga veebruari alguses oleks mamma saanud 105 aastaseks.......
näh, tahtsin lugemisest kirjutada, aga hakkasin hoopis mammast heietama.
siis mõtlesin veel, et mis raamat on mulle väga suurt mõju avaldanud ja avastasin, et väga vähesed tulevad hoobilt meelde. "piilupart miki ja teised" oli muidugi lapsepõlves eriline. meil ei olnud ju üldse koomikseid ja siis järsku, terve raamat! see on muidugi kapsaks loetud. "bullerby lapsed" ka, miskipärast meeldis see mulle kõige rohkem, "pipit" vist lugesin ka paar korda, aga bullerby't ikka tunduvalt rohkem. ilmselt oli mul hirmus puudus mõnusast lastekambast ja nii kui seltskonnast puudus oli, läksin bullerbysse :)
hilisemast ajas meenub vaid Dostojevski "idioot", võibolla seepärast, et olin haige jalaga kodus ning sain seda lugeda kaks päeva järjest, mamma tegi haigele "lapsele" ( üliõpilasele) süüa, mina ainult lugesin, käisin söömas ja lugesin jälle. Kui teise päeva lõpuks raamat läbi sai, ei osanud endaga midagi peale hakata, oleks veel lugeda tahtnud. aga kõik muud raamatud, ka need, mis on mulle väga meeldinud, ei ole niisugust veidrat tunnet tekitanud, et ei saa neist välja.
ülikooliajal oli kindlasti mure ka selles, et tähtajad olid kukil ja lugeda tuli nii kiirelt kui võimalik. siis said ainult aimu, mida tahaks veel üle lugeda, aga elamus jäi kiirustamise tõttu võibolla väiksemaks
nüüd pole tähtaegu, aga lugemise aegu ka veel pole( ehk pinsil olles tekib, nagu kursakaaslastega loodame). no ega ei saa öelda, et üldse ei ole, vahel ikka saan lugeda, aga mind on kerge lugemisest kõrvale kiskuda ja viimase lugemiselamusena meenub see, kui lastel tlns külas olin ja täiesti segamatuna laupäeva õhtul ja pühapäeva hommikul voodis kohe hulga aega järjest lugeda sain. raamat oli ka muidugi vääriline, jussikesest. ( jälle mamma meenutamise koht :)) kuna see raamat on nii hästi kirjutatud, tulevad igasugused paralleelid iseenesest. lugedes kirjeldust tädu väiksest toast, tuli mul mamma toa lõhn ninna, see väike munatopsik, millesse mamma aniisistilku kallas, kui köha peale tundis tulevat. seda baarikapi moodi kappi, milles alati ka klaaskomme leidus, mäletab vist isegi maria.
see ööülikool tõi veelgi mõtteid ja mälestusi, aga arvan, et praeguseks aitab, jätan ka järgmiseks korraks midagi, siis ei pea enam nii pikka vahet pidama
siis olid paroolid meelest läinud, tundus, et jääbki kirjutamata, aga nagu näha, mõtsin ikkagi välja ja siin ma nüüd olen.
tahaks kirjutada sellest, mis on vahepeal olnud, aga vahe on nii pikaks veninud, et ei oska kuskilt alustada. nii et lobisen niisama, omaette, et vähemalt trükkimist harjutada.
kuulasin raadioööülikooli üle hulga aja ja mõtlesin, et peaks iga päev vähemalt ühe ülikooli ära kuulama, sest nii huvitav ja lõbus oli. räägiti raamatutest ja lugemisest. avastasin, et mina, kes ma oma meelest paljusid asju väga hästi mäletan, ei mäleta üldsegi seda, kuidas ma lugema õppisin :( endale tundub, nagu oleksin kogu aeg lugeda osanud :) see tuli küll meelde, et suur õde tõi raamatukogust "Bummi"'sid ( saksa dv lasteajakiri, kui õigesti mäletan), neid ma muidugi ei lugenud, vaid vaatasin pilte. kaanel oli suur mängukaru ja sees oli ka igasugu huvitavaid ülesandeid lastele. siis meenub, kuidas anu ema ( kes oli raamatukogu juhataja) mingeid raamatuid soovitas ja kus raamatukogu asus ja milline välja nägi. minu mäletamist järgi paistis raamatukogus alati päike, riiulite vahelt langesid valgusjoad põrandale ( huvitav, kas me seal talvel ei käinudki? :) või paistis talvel ka alati päike :))
anu l, david v meenutasid musketäride raamatut, mida anu olevat aina ja aina üle lugenud ja jällegi, mulle meenub ainult üks raamat, mida olen mitu korda lugenud :"miks sa vaikid?" H. mänd, aga see oli juba siis, kui olin mingis 7-8 klassis. aga mis võis olla esimene raamat, mida lugesin ???? ei tea .... jube kahju:(
üldse on imelik, et raamatulugemisharjumus oli meie peres ju mammal, kel haridust vaid kolm talve külakooli......mis imega selle kolme talve jooksul nii lugemine-kirjutamine kui arvutamine külalastele selgeks tehti, on raske ette kujutada. vene keel pidi nagunii ise selgeks saama, sest mamma käis koolis tsaariajal, kui ka vahetunnis ei tohtinud omavahel eesti keelt rääkida
olgu selle haridusega kuidas on, aga lugeda mammale meeldis. kui ta juba üle 80 oli ja ma tahtsin talle raamatuid tuua, sest kodus olevad raamatud olid ju ammu loetud, vastas ta, et pole vaja uusi tuua, tal mälu nii vilets, et võib mitu korda ühte raamatut üle lugeda. aga see oli niisuguse mõnusa eneseirooniaga öeldud, mitte kurtes või kaeveldes ... aga veebruari alguses oleks mamma saanud 105 aastaseks.......
näh, tahtsin lugemisest kirjutada, aga hakkasin hoopis mammast heietama.
siis mõtlesin veel, et mis raamat on mulle väga suurt mõju avaldanud ja avastasin, et väga vähesed tulevad hoobilt meelde. "piilupart miki ja teised" oli muidugi lapsepõlves eriline. meil ei olnud ju üldse koomikseid ja siis järsku, terve raamat! see on muidugi kapsaks loetud. "bullerby lapsed" ka, miskipärast meeldis see mulle kõige rohkem, "pipit" vist lugesin ka paar korda, aga bullerby't ikka tunduvalt rohkem. ilmselt oli mul hirmus puudus mõnusast lastekambast ja nii kui seltskonnast puudus oli, läksin bullerbysse :)
hilisemast ajas meenub vaid Dostojevski "idioot", võibolla seepärast, et olin haige jalaga kodus ning sain seda lugeda kaks päeva järjest, mamma tegi haigele "lapsele" ( üliõpilasele) süüa, mina ainult lugesin, käisin söömas ja lugesin jälle. Kui teise päeva lõpuks raamat läbi sai, ei osanud endaga midagi peale hakata, oleks veel lugeda tahtnud. aga kõik muud raamatud, ka need, mis on mulle väga meeldinud, ei ole niisugust veidrat tunnet tekitanud, et ei saa neist välja.
ülikooliajal oli kindlasti mure ka selles, et tähtajad olid kukil ja lugeda tuli nii kiirelt kui võimalik. siis said ainult aimu, mida tahaks veel üle lugeda, aga elamus jäi kiirustamise tõttu võibolla väiksemaks
nüüd pole tähtaegu, aga lugemise aegu ka veel pole( ehk pinsil olles tekib, nagu kursakaaslastega loodame). no ega ei saa öelda, et üldse ei ole, vahel ikka saan lugeda, aga mind on kerge lugemisest kõrvale kiskuda ja viimase lugemiselamusena meenub see, kui lastel tlns külas olin ja täiesti segamatuna laupäeva õhtul ja pühapäeva hommikul voodis kohe hulga aega järjest lugeda sain. raamat oli ka muidugi vääriline, jussikesest. ( jälle mamma meenutamise koht :)) kuna see raamat on nii hästi kirjutatud, tulevad igasugused paralleelid iseenesest. lugedes kirjeldust tädu väiksest toast, tuli mul mamma toa lõhn ninna, see väike munatopsik, millesse mamma aniisistilku kallas, kui köha peale tundis tulevat. seda baarikapi moodi kappi, milles alati ka klaaskomme leidus, mäletab vist isegi maria.
see ööülikool tõi veelgi mõtteid ja mälestusi, aga arvan, et praeguseks aitab, jätan ka järgmiseks korraks midagi, siis ei pea enam nii pikka vahet pidama
posted by kaie at 4:50 AM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home