hakkan tubliks

Nädalavahetusel käis klasssiõde külas ja näitas oma väga suureks jäänud pükse. Ta on 1,5 aastaga 15 kg maha võtnud! Osssa! Vot on numbrid! Ja kuna minul oli olnud hirmus peavalu reede õhtust laupäeva lõunani ja jagu olin ma saanud sellest ainult tabletiga, hakkasin mõtlema, et äkki on asi selles, et ei ole ammu trennis käinud. Viimane 10x pääse lõppes aprillis, siis tuli varsti suvi peale ja sügisel tundus kogu aeg, et ei ole aega ja ei jõuda jne jne. Aga nüüd hakkasin mõtlema, et äkki sellepärast ei jõuagi midagi ja pea valutab tihti, et pole korralikult trenninud. Ma olen ju muidu ikka niisugune liigutajatüüp. No ja siis eile kohe läksingi. Ja üldse otsustasin, et hakkan uuesti tubliks:) Pean oma keeletundide võlgnevused järgi tegema ja trennid kah. Muidu kükitan õhtuti kodus, pimedusest masenduses, lugeda ei jaksa, uni tuleb peale ja midagi kasulikku ka ei viitsi peale hakata. Tolmurullid võivad oodata, küll kunagi tuleb ka nende kord :)
Natuke muidugi kripeldab, sest poisikonn on siis pidevalt õhtuti üksi, aga ta läks eile näiteringi, nii et kui hakkabki sealt käima, siis on temal ka samal ajal tegevust. Kuna tal õnnestus kohe jõulunäidendisse osa saada, teatas ta , et tegelt tahabki ta nüüd hoopis näitlejaks saada!
( aru mai saa, mis perekond see selline on, keegi ei tahaks arstiks või advokaadiks :))
aga eks mul ole tema pärast ikka muretsemist. tlnst koju sõites, rääkis ta jälle sellest, kuidas tema ikka Trts olla ei taha ja kuidas ta 9sse klassi peab tlnsse minema. Ütlen selle peale kogu aeg, vaatame, vaatame ja loodan, et see tahtmine läheb üle. Aga kui ei lähe! Ma ju ka mäletan, mida ma 4s klassis tahtsin. Ja kui ta seda pidevalt raiub ja sellest unistab, mis ma siis teen, kui teatabki, et tahab minna! Ühelt poolt saan muidugi aru, et pole mõtet 5 aastat ette muretseda, aga samas on ju nii keeruline siis hiljem teatada, et kuule, nii see küll ei lähe. Uehhh.
Pean lihtsalt pöialt, et ehk hakkab arstiks tahtma või midagi. ( mina ju ei hakka tahtma, et see viimanegi laps võimaluse tekkides kohe kodust jalga laseb). Ah õige, pidin ju tubliks hakkama, aga see tähendab ka seda, et rohkem positiivsust, vähem muretsemist.
Nii et hurraaa! kõik läheb veel suurepäraselt! ja just nii nagu kõik sellest unistavad ja loodavad ( mh...... miks see küll eriti usutavalt ei kõla? :)) aga võibolla ei kõla see usutavalt sellepärast, et paljud asjad, mis on tulnud, pole mulle eelnevalt lihtsalt pähegi tulnud..... kui see põikpäine tütarlaps 6-aastaselt teatas, et tema hakkab igatahes flööti mängima, kas ma siis võisin unes ette näha, et ta seda ka 12 aasta pärast teeb ja kuidas veel!!! või kui see teine 9-aastaselt laulutunde võtma hakkas, kas ma siis kujutasin ette, et ta 8 aasta pärast Riigikogus martidele eest ütleb!!;) või vene romansse laulma hakkab või kooriga Malaisiasse sõidab, nii et tegelikult on ju hea, et ei tea, mis tuleb ja kui tuleb see, mida pole osanud lootagi!

miks küll keegi meile külla ei tule!:)

käisin teie blogides ja avastasin, et te pole midagi kirjutanud ( see ei ole etteheide, lihtsalt konstanteering!) ja tahtsin pealskirjaks kirjutada, miks küll keegi ei kirjuta, aga siis tuli meelde see vana video, kus isa endale mingit veidrat soengut teeb ja küsib miks küll keegi meile külla ei tule :)
tegelikult tuleb küll külla, Kati lubas laubal tulla ja ise läheme ju ka vanaema juurde pühaba, nii et pealkiri on puha vale. ja üldse on viimasel ajal jälle mõnusalt palju igasuguseid pidusid olnud ja tulemas.
Eelmine lauba oli hirrrrrmus vaffa, ma katsun ikka ükspäev töö juurde mälupulga kaasa võtta, et vähemalt pilte töö juurest arvutist kopida. Neid saab muidugi ainult täis kõhuga vaadata, kuna söögipildid on nii isuäratavad ja kõik need head söögid tulevad meelde ja ajavad suu vesiseks. Aga vahva oli tantsu lüüa ja mõnusat sööki süüa. Ja pidude hooaega alles algab! :) Vahepeal tundub jällegi, et tööl käimine hakkab pidutsemist segama, küll on tulemas igasugused jõulupeod ja kontserdid ja värgid. Aga see pole pirin, see on ainult hea ja tore.
Saaks ainult tiba rohkem kõiki neid asju koos teha, mitte et ühed ühes linnas ja teised teises, aga no ega selle vastu ju ka saa.
Muideks, täna on mardipäev, nii et ostke kommi koju, äkki keegi tuleb! Kuigi Tlns vist seda ohtu ei ole, aga mina pean küll selle peale mõtlema. Jõudsin juba arvata, et tuleb kena kodune õhtu poisiga kahekesi, aga ta läheb ju ka hoopis marti jooksma, nii et eks paistab, milline õhtu seekord tuleb. Eelmine aasta lõppes see suure nutuga (kaabakad võtsid kommid ära), lubasin sel aastal neid autoga turvama minna, aga poiss arvas, et ei ole vaja, kuna seekord lähevad neljakesi. Igatahes kui nad oma nänni on ära jaganud, siis lähen küll talle vastu, et vähemalt kojutulek oleks ohutu.
Nii et loodan, et jõuame õhtul kahekesi ka mõnuleda. Mul tuli täna just meelde, kuidas mamma alati küsis, kui kahekesi koju jäime, et mis me täna siis "kodupoolist" teeme, siis sain öelda, mis süüa tahan. Igavesti vahva oli igatahes. Seda, mida me siis koos tegime, eriti ei mäletagi, ilmselt vaatasime Kesktelevisioonist ( vene kanal) mingit filmi, sest need algasid enne Vremjat( vene uudistesaade kell 21,00) ja siis sai veel õigel ajal magama minna. Tsaariajal kolm klassi kooli käinud mammal oli vene keel nii selge, et filmidest sai vabalt aru ja kuna see oli tolleaegne "prime time", siis oli sealt tihti ka päris normaalseid filme. Peale "Vremjat" tuli AK ja siis tuligi magama minna. Ma ei mäleta, et oleksin eriti kurvastanud, kui mammaga kahekesi jäime, arvan, et meil olid siis õdusad õhtupoolikud näitkes kaerahelbemagustoidu või mõne värske küpsetise saatel :)
Vaat niisugused asjad tulevad vahel meelde!
Õdusaid õhtupoolikuid teilegi!