ellujäämisretk

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest s.t. sealt, kus eelmine jutuke lõppes.
Niisiis reede - ei midagi eeeeerilist. Mõtlesime küll, et äkki läheks kellelegi külla, aga vat ei viitsinudki. Nii et olime kodus. Vaatasime telekat. Üks eriline asi siiski oli : Vahur Kersna intervjuu Edgar Valteriga. No kui armas üks inimene ikka olla võib!!!! Ta rääkis nii vahvasti ja Kersnal olid päris vahvad küsimused, igatahes oli väga mõnus saade, näitas ka mingeid vanemaid salvestisi ja rääkis tema sõpradega ( Eino Tambergi ja Heinz Valguga näiteks). Pärast oli veel VAT teatri Troll-poiss, aga selle magasin suures osas maha, sest olin väga väsinud. Teatri lõppede olin aga välja maganud, nii et saime isaga " idiooti" vaadata. Venelastel on tehtud 10- jaoline telefilm, mille isa raamatukogust tõi. Muideks väga hea film! Ei mingit und enam!
Aga seda pean tunnistama küll, et Ivaskevitshi Mõshkin meeldis mulle isegi rohkem kui Mironovi oma. Kuigi ta mängis ka hästi, aga Ivaskevitsh oli lihtsalt super!
No ja siis laupäev. Isa oli jällegi natuke tööl, siis käisime poes ja siis läksin mina töökaaslastega oma ülemuse juurde sünnale. Grillisime väljas ja kui vihma hakkas kallama, siis kolisime tuppa. Hästi vahva suur elamine ja roheline ümbrus on neil Nõost väljas. Aga ma sain seal küllaltki vähe olla, sest kui isa töölt tuli, võttis ta poisi kodust ja oma onutütre haiglast ning nad tulid meile järgi ning läksime vanaemale külla. Koera võtsime ka kaasa, et tutvuks kohaga, kuhu jääma peab, kui reisile läheme. vanaema juures sõime-jõime, ajasime juttu ning kella 10 paiku hakkasime koju sõitma. Terve tee kuulasime Juurt ja Kivirähku, ning kodus kuulasime neid veel edasi. ILma nende kommentaarideta poleks vist viitsinud seda Juravisiooni janti vahtidagi. Aga nad läksid ikka päris hoogu, kui konjak hakkas otsa saama, siis ise olid juba nii lõbusad, et iga asi ajas naerma.
No ja nüüd siis see, mille ma ellujäämisretkeks nimetasin: Pühapäeva hommikul läksime ratastega sõitma. Isa tahtsi Räpina teed välja sõita, no sõitsime siis. Väheke hakkas tibama, aga ei olnd hullu, mul olid poisile kilepüksid kaasas ja endale ka keep. jama oli muidugi see, et ei võtnud kodust sööki-jooki kaasa, lootsime mõnes poes peatuda, aga esimene pood tuli alles Mäksal, kuhu on mingi 15 kilomeetrit ja vaesel poisil oli juba toss väljas. Turgutasime teda ja ennast siis krõpsude ja sokulaadi ning joogiga ja litsusime edasi. Sõitsime jõe kallast pidi Kavastusse välja ( oma 20 ja peale kilomeetrit), seal lasime ennast paadiga üle jõe toimetada ning hakkasime tagasi rühkima. Tagasitulek oli nats meeldivad ( alguses), sest tuul puhus tagant ja mitu mõnusat laskumist oli ka, aga edasi läks ikka väga jamaks. Mingi 10 km enne Tartut hakkas vihma kallama nagu oavarrest, mul oli küll keep ja poisil kiled, aga jope lasi tal läbi ja mul pritsid krae vahele vett ning jalad vettisid täiesti läbi. Paar korda teatas poiss ahastuses, et tema enam ei jõua, aga me ei saanud ju isegi enam peatust teha, sest kui oled täiesti märg ja jääd korraks seisma, hakkab kohe külm ning siis uuesti sõitma hakata on palju keerulisem. Turgutasin siis poissi kiidusõnadega ja rääkisin juba paistvatest Luunja korstnatest ja Annelinna majadest ja muudkui kihutasime. Kuna isa oli talle mäkieinet lubanud, kui vingumata vastu peab, siis oli ta täiesti vapper. Isa kuuldes ei julgenud üldse viriseda, mulle ikka vahepeal kaebas, kui väga raske oli :)
Aga laste taastumisvõime on ikka täiesti hämmastav! Sõitsime siis koju ( matk kestis 11,30-16,45)m panime kuivad riided selga ja läksime mäkist lubatud toitu tooma, kui poiss teatas, et ikka peaks Aurasse ka minema!!! Apppppi!! me olime täiesti surnud, tagumikud kanged ja jalad valutasid, üldse poleks ennast viitsinud liigutada ja tema jaksab veel aurasse minna!!! Õnneks selgus, et Tammekal on mäng ning pärast kossumäng telekas ja ta leppis sellega, et lähme kodus sauna. UHHHHhh! oli see vast kergendus. Isa hakkas sauna kütma, mina aga läksin peale vihma koeraga välja, sest tema oli ju terve päeva toas konutanud. Löntsisin temaga natuke ning sattusime niimoodi ühe suure sõbra ( Rjuriku-labrador, Volgi koer) juurde mängima. Marta oli nigut pöörane, hüppas ja kargas sõbra nina ees, aga Rjurja pidas ennast väga armsasti üleval, mängis temaga, aga liiga ei teinud. Nii et Martal on nüüd suur sõber! Kutsuti ikka sinna mängima, sest neil on mõnus kinnine aed ja Rjurikul üksi igav.
Pärast sauna vaatasime jälle "idiooti" ja pidasime poisiga maha pika sõjateemalise vestluse. Ta oli kuulnud, et jälle möllavad seal pronksõduri ümber ja küsis, et mis värk on . Ja siis läks vestlus nii pikaks, et kui me isaga filmi hakkasime vaatama, siis ütles, et räägi ikka veel sõjast, see oli nii huvitav! Vat sulle, sõjaajaloolane kasvamas :)
Aga täna on esmaspäev ja külm ja vihmane ja töönädal ees ja virr-virrr-virrr ..........